Et toetada oma õmblemishobi sel ajal kui kleinte otsin ning koguda raha mõningate uute masinate jaoks, hakkasin tööle ühes taaskasutuspoes (mistõttu tekib vahel tunne, milleks üldse riideid teha kui neid nii odavalt on võimalik saada).
Et aga peale tööpäeva end mitte väsinuna tunda üritan vaikselt ikka õhtuti õmblusmasina taha saada. Alustasin millestki äärmiselt lihtsast – õmbluskleidist, mille abil kergemini sellesse maagilisse maailma siseneda.
Lootsin, et kuna kleit koosneb tegelikult ainult kahest ristkülikust, saan selle õmblemisega ka kiirelt ühele poole. Kui olin vöökohale juba kummi ära õmmelnud ja kleiti selga proovisin, selgus, et see oli saanud liiga kõrgele ja selle aja jooksul, mis mul kulus selle kummi üles harutamiseks oleksin võinud õmmelda vähemalt veel kaks sellist kleiti. Oh seda kärsitust.
To support my sewing hobby while I’m looking for clients and to save money for some new sewing machines, I started working in a thrift store (which sometimes makes me wonder why make clothes when you can get them so cheap?).
To get into the habit of sewing after work and not feeling drained, I started off with something very simple - a dress for sewing (so I can slip into the magical sewing mode easier).
My patience was really tested with this dress. When I had sewed the rubber band to the waistline and tried it on, it didn’t feel quite right and I decided to move the waistline. But removing the elastic band turned out to be really time consuming (I could’ve sewed several of these dresses in this time).
No comments:
Post a Comment