Golden leaves

Seeliku õmblesin juba kevade eel, kuid tunne on tal sügisesem, seepärast tõmbasingi kapsuni selga ning rändasin randa. Suve lõpus on vähesed seal, kõik on sügiseks valmistumas – moorivad asju purkidesse ja pudeleisse, jagavad saake omadevahel või ostavad vihikuid. Torkasin varbad liiva ning pildistasin need kuldsed lehed siis üles. Nii muuseas sai korjatud sealtsamast ka kibutvitsu, mida hiljem purki pista, sügise puhul.

I sewed this skirt a bit before spring but it feel more like autumn, so I put on my cardigan and went to the beach. Everyone have returned to their autumn business – jamming, harvesting or buying schoolbooks. I tipped my toes in the sand and photographed these golden leaves. Incidentally I ended up with a few rosehips to put in the jar myself, for autumns sake.

Lõpukleit

Pimedal talvel salamisi kasvava kevade ootusega kasvab minu isu ka lilleliste kangaste ja muu õitseva järele. Ootus kasvas aga seekord nii suureks, et lõpukleit sai maani lilleline. Ja nüüd, kui mõni päev vägisi juba sügise järele lõhnab ja lõpetamisest vaid õhin meeles, oleks ehk viimane aeg need pildid siia üles riputada.
Ja kuigi ma olin esialgu pisut ehmunud, kui esimest kleidiproovi tegin, kogu selle lillelisusest, siis mõjusid mulle julgustavalt Erdem’i 2013 kollektsiooni värvilised mustrid ja siluetid.

With the anticipation of spring also grows my appetite for floral fabrics and everything else blooming. This year the anticipation grew so big that my graduation dress became head-to-toe floral. And now that some days have the face of autumn and graduation seems like a dream, I feel it’s about time to post these pictures here.
As I was a little hesitated when I had cut out the dress and had my first fitting (it all seemed so flowery) but I’d have to say I was encouraged by Erdem’s 2013 collection.

Curious cats

Ühel hetkel tekkis mõte katsetada erinevaid mustreid ja templeid kangastel ning kuna ideid on nii palju, siis on peas tekkimas juba ruumi puudus. Ei jäänudki muud üle kui hakata neid vaikselt otsast väljutama. Õmblemisega vist on juba nii, et ühel hetkel jõuad punkti, kus tahaks midagi rohkemat kui kangapoest leida võib (ükskõik kui suur valik ka ei oleks). Ja kõige toredam selle juures on, et iga kass on isemoodi, just nagu päriselus.

I’m testing some different prints on fabric and my head is bursting with ideas!
I guess this is what happens (for some people) when you sew – you want to be able to do more than just pick the fabric from the store. The first thing I wanted to try out were cats, my favorite. And the fact that they don’t look all the same gives them each an attitude (like the fat legged one wondering around somewhere on the shirt).

Pildistamise ajal oli õuest kosta mingi suuremat sorti kassi kaklus. Näe, seal ongi üks tagurpidine!

Weirdly enough, there was a mayor cat-fight outside when I took these shots. Oh, and look, there’s one backwards!

To the max

Küllaltki paadunud püksikandjana (olen endale küll lubanud, et panen selga seeliku/kleidi, kuid vahetan selle siiski viimasel minutil turvalisuse huvides pükste vastu) olen avastanud ideaalse aseaine – maani seeliku.
Mõned nädalavahetused tagasi käisin Haapsalus ja väljakutsena ei võtnud ühtegi püksipaari kaasa, mistõttu veetsin suurema osa neist puhkepäevadest just selles roosas seelikus ringi lehvides. Seelik valmis nii mööda minnes ühel suvisel õhtupoolikul.
Eneselegi suureks üllatuseks sain allääre esimese hooga paika.

Often have I promised myself to wear a dress/skirt for an event but changed my mind at the last minute and worn pants instead (some weird safety reason). So as a pant-lover I’ve discovered a perfect substitute for these comfortable garments – a maxi skirt!
A few weekends ago I went to Haapsalu and as a challenge took only skirts and dresses with me. The beginning was hard but most of the weekend I floated around this beautiful town in the pink maxi skirt I made one sunny afernoon.
And I was so surprised I managed to get the hem right with the first try.

A little dress for sewing

Et toetada oma õmblemishobi sel ajal kui kleinte otsin ning koguda raha mõningate uute masinate jaoks, hakkasin tööle ühes taaskasutuspoes (mistõttu tekib vahel tunne, milleks üldse riideid teha kui neid nii odavalt on võimalik saada).
Et aga peale tööpäeva end mitte väsinuna tunda üritan vaikselt ikka õhtuti õmblusmasina taha saada. Alustasin millestki äärmiselt lihtsast – õmbluskleidist, mille abil kergemini sellesse maagilisse maailma siseneda.
Lootsin, et kuna kleit koosneb tegelikult ainult kahest ristkülikust, saan selle õmblemisega ka kiirelt ühele poole. Kui olin vöökohale juba kummi ära õmmelnud ja kleiti selga proovisin, selgus, et see oli saanud liiga kõrgele ja selle aja jooksul, mis mul kulus selle kummi üles harutamiseks oleksin võinud õmmelda vähemalt veel kaks sellist kleiti. Oh seda kärsitust.

To support my sewing hobby while I’m looking for clients and to save money for some new sewing machines, I started working in a thrift store (which sometimes makes me wonder why make clothes when you can get them so cheap?).
To get into the habit of sewing after work and not feeling drained, I started off with something very simple -  a dress for sewing (so I can slip into the magical sewing mode easier).
My patience was really tested with this dress. When I had sewed the rubber band to the waistline and tried it on, it didn’t feel quite right and I decided to move the waistline. But removing the elastic band turned out to be really time consuming (I could’ve sewed several of these dresses in this time).

Flying scissors

Et hoida need lendavad käärid tööd tehes enese läheduses, riputasin naad keti otsa. Ongi kuidagi uhkem õmmelda. Ja praktilisem.

A necklace to keep those scissors close when needed. Why not feel pretty while sewing? And practical.

Emergency!

Ei pakuta elus just väga tihti võimalust kiirabitöötajatele uued tööriided välja töötada ning seetõttu otsustasime kursaõega sellest kinni haarata ja pea ees täiesti tundmatusse vette hüpata. Praktilise osa jaotasime kaheks, mina õmblesin naistele jopest ja pükstest koosneva komplekti, tema meestele. Kuna töö antud teemal ikka veel kestab, siis pole ma kindel kui palju sellest rääkida võin ning jään esialgu vaid mõne pildi juurde, tõestamaks et pole viimased pool aastat niisama istunud..

How often do you get the chance to design work wear for ambulance? So we took a chance with a classmate and made this our final school project. I made a jacket and pants for women and she made the same set for men. I’m not sure how much I can talk about it, because the work is still in progress so I’m just posting some pictures to show you that I haven’t just been sitting around and talk about the project more when it’s finished.

Kahjuks pidin tegema tooted suuruses 50C ning selles suuruses modelli mul pildistamiseks käepärast polnud, seega pole ka jope piltidel kõige paremini eksponeeritud.
Tööriiete konstruktsioon ja tehnoloogia on suuresti erinev sellest, millega koolis oleme kokkupuutunud, mistõttu veetsime kursaõega ühe kuu Kiviõlis töörõivaste tehnoloogiaga tutvudes.
Nüüd jälle kleitide ja seelikute juurde!

Sadly I had to make it a size 50C and now I didn’t have a model big enough so the jacket seems a bit baggy.
Work wear is something so different from all the skirts and jackets I’ve made so far, construction and sewing wise. I spent a month studying the technology of it in a big sewing company specializing in work wear.
Now back to skirts and dresses!